Spirulina

Spirulina ehk Spiruline on filamentsete tsüanobakterite perekonda kuuluv sini-rohevetikas, mis kasvab soojades mageveekogudes. Parimad kasvutingimused on kõrge pH-taseme juures veekogudes, kus on palju karbonaate ja bikarbonaate.

Spiruline sobib tarbimiseks nii inimestele kui loomadele ning seda on suure proteiinide ja vitamiinide sisalduse tõttu juba ammusest ajast tarvitatud toidulisandina.

Spirulinat eristatakse kahte liiki: Spirulina platensis ja Spirulina maxima. Mikroskoobi all vaadelduna on tegemist sinakasrohelise värvusega spiraalsete niidikestega.

Sageli aetakse spirulinat segamini vetikaliigi klorellaga. Peamine erinevus on see, et spirulina on tuhandeid aastaid vanem ning sellel puudub tugev rakukest. Aafrika teadlased ja terviseorganisatsioonid näevad spirulinat potentsiaalse näljahädaleevendajana.

Kuivatatud Spirulina sisaldab keskmiselt 60% valku ning kõiki asendamatuid aminohappeid. See on valgusisalduse poolest parem, kui enamik taimseid valguallikaid, kuid võrreldes loomse valguga on selles veidi vähem mõningaid aminohappeid. Umbes 7% spirulinas on mitmed kasulikud rasvad, ning lisaks leidub selles B-grupi vitamiine (B1, B2, B3, B6, B9), C-vitamiini ning rasvlahustuvaid  D-, A- ja E-vitamiini. Mineraalidest on spirulinas kaaliumi, kaltsiumi, kroomi, vaske,  magneesiumi, mangaani, fosforit, seleeni, naatriumi ja tsinki. Eraldi tasub välja tuua see, et spirulinas on ohtralt hea imenduvusega rauda, mis teeb sellest suurepärase aneemiat ennetava toidu. Kaltsiumit on selles 26 korda rohkem kui piimas, mis aitab toetada luude ja hammaste tervist. Selle erkroheline värvus viitab sellele, et spiruline sisaldab ka mitmeid tervisele kasulikke fütotoitaineid, sealhulgas näiteks beetakaroteen, klorofüll ja mitmed sarnased ühendid. Klorofüll on abiks kehast mürkide väljutamisel ja immuunsüsteemi toetamisel.

Füüsiliselt aktiivsetel inimesetel parandab sini-rohevetikas lihase moodustamist ning immuunsustaset. Kõrge proteiinisisaldus aitab kaasa lihasmassi arenemisele. Samas pärsib spirulina söögiisu tekkimist, mis kaasneb suurema treeninguga. Tehti kindlaks, et tarvitades 30-45 päeva jooksul 20–40 g spirulinat päevas, tõusis Mehhiko kergejõustiklaste füüsiline vastupidavus ja nende tulemused paranesid. Sini-rohevetikas mitmekesist ja rikkalikku toitainetesisaldust kinnitab fakt, et NASA teadlased on valinud selle astronautide lisatoiduks.

Spirulina toimel toodab organism rohkem valgeid ja punaseid vereliblesid, mis aitavad viirustega võidelda. Klorofüll aitab verd puhastada ja verre hapnikku viia.

Sini-rohevetikas puhul tõstetakse sageli esile selle suurt B-12 vitamiini sisaldust, kuid on piisavalt uuringuid, mis tõdevad, et tegemist on veidi teistsuguse ja mitte nii kergesti omandatava vitamiiniga. Seega on vaieldav, kui palju B-12 vitamiinist inimorgamism spirulinast tegelikult omastada suudab.

Enamasti on spirulina müügis tablettide või pulbrina. Soovituslik päeva kogus on 4-8 tabletti päevas. Kuigi sini-rohevetikas võtmine suurtes doosides võib tunduda ohutuna, võiks õige doosi osas arstiga nõu pidada. Eriti peaks seda abinõud järgima enne spiruline lapsele või rasedale naisele andmist.

Spirulina maitse võib tunduda esialgu harjumatuna ning seetõttu võib seda vetikat segada puu- või juurviljamahladesse, smuutidesse, salatitesse, köögivilja-, riisi- ning kaunviljatoitudesse ja mujalegi. Kuumutamine vähendab spiruline väärtust, seetõttu tuleks kuumutamist vältida ning lisada spirulina toidule vahetult enne serveerimist.

Kasutades toidus spirulinat ja klorellat, võiks nende omavaheline suhe olla kaks ühele. Lastele ja spirulina kasutamist alustavatele täiskasvanutele võiks päevane kogus spirulinat olla üks teelusikatäis kuni supilusikatäis ehk 3-5 grammi. Tavapärane kogus on 1-2 supilusikatäit ehk kuni 10 grammi. Raviva toime omandab spirulina, kui teda võtta 2-4 supilusikatäit.