Antioksüdandid

Mis on antioksüdandid?

Antioksüdandid on ained, mis takistavad vabadel radikaalidel kehale kahju teha. Inimene on terve, kui organismis valitseb tasakaal vabade radikaalide ja antioksüdantide vahel. Vabad radikaalid on molekulid, mis tekivad erinevate keemiliste reaktsioonide käigus inimese organismis.

Looduslikul kujul esineb antioksüdante nii meie kehas kui meie poolt söödavas toidus. Antioksüdante on kokku väga palju erinevaid alaliike. Seejuures juhtub ka nii, et „antioksüdandi“ mõiste taga peidab ennast juba tuttav vitamiin või muu organismis leiduv ühend, millest oleme harjunud kuulma aga hoopis tema teiste ülesannetega seoses. Tegelikult ongi korrektsem öelda, et mingil ühendil on antioksüdantsed omadused, mis tähendab, et tegelikult on neil tihti ka muid ülesandeid täita.

Nii loetakse antioksüdantide alla näiteks sellised tuttavad vitamiinid nagu vitamiinid A, C ja E. Samuti on antioksüdantseid omadusi mitmetel ensüümidel, mille toimet toetavad mineraalained: seleen, tsink, mangaan, jm. Samuti on antioksüdandi omadused paljudel fütotoitainetel.

Praeguseks ajaks on teada mitmeid aineid, mis võivad toimida antioksüdatiivselt, nendeks on näiteks Vitamiin A-, C- ja E. Samuti ka glutadioon, koensüüm Q10 ehk ubikinoon ja melatoniin. Need vitamiinid ja mineraalid kaitsevad rakke vabade radikaalide kahjustuste või ülemäärase oksüdatsiooni eest. Lisaks sellele omavad antiosküdatiivsetes protsessides suurt tähtsust ensüümid, mille aktiveerumiseks on vajalikud seleen ning tsink, mistõttu nende vaegus organismis võib samuti mõjutada oksüdatiivseid protsesse. Oksüdatsiooni võivad intensiivistada kokkupuude mürgiste kemikaalide või päikesekiirgusega.

Erinevad Antioksüdandid toetavad üksteist

Esimeseks põhjuseks on siinkohal kindlasti toidus leiduvate erinevat liiki antioksüdantide äärmiselt suur hulk, mis muudab nende sisalduse mõõtmise toidus ja erinevate ühendite tervisemõjude hindamise väga keeruliseks. Teiseks on vaja arvestada ka antioksüdantsete ühendite puhul ilmneva „sünergilise efektiga“. See tähendab, et antioksüdandid tugevdavad vastastikku üksteise toimet ja eraldi manustades (nagu uuringutes tihti juhtub) ei tule nende mõju esile.

ETNÜ toitumisnõustaja Jane Maastiku sõnul on seega parema ja tervislikuma tulemuse saavutamiseks oluline, et organism saaks võimalikult palju erinevaid antioksüdante üheaegselt. “Igal neist on oma ülesanne,” täpsustab Maastik. “Üks kindel antioksüdant pole suuteline võitlema kõigi stressorite vastu: mõned neist võitlevad vaid teatud liiki vabade radikaalidega, teised toimivad ainult raku teatud osades, jne.”

Huvitav on mainida, et just antioksüdantide ja neid sisaldavate puu- ja köögiviljade omavaheline sünergiline efekt on paljuski aluseks ülemaailmsetele puu- ja köögivilja tarbimist propageerivatele kampaaniatele, sealhulgas ka Eestis tuntud „5-vilja“ kampaaniale. Selle kampaania alasõnum, mis rõhutab erinevat värvi viljade söömise olulisust, on aga suunatud viljades leiduvate erinevate fütotoitainete, s.h. antioksüdantide koosmõjule ja selle koosmõju olulisusele meie tervise jaoks.

„Tervislikke eluviise järgival inimesel piisab umbes poolest kilost puu- ja juurviljadest, et saada kätte päevane vajalik antioksüdantide kogus. Kahjuks aga ei tarbi paljud inimesed sellises koguses värskeid vilju just iga päev,“ ütleb toitumisnõustaja Jane Maastik. Ta lisab veel, et oluline on teada, et taimsetes toiduainetes olevate antioksüdantide hulk suureneb paralleelselt vilja valmimisega.

Allikad: tervisliktoitumine, 2019